TK Oma raamat!

Kui käidi välja mõte omale raamat meisterdada, oli minul idee kohe olemas…

aga teostusest ei olnud mul õrna aimugi.
Kui Harjukad õppisid köitmist, siis mina ei saanud minna kuna suutsin oma jala Peterburis välja väänata.

Seega jäi mul järjekordselt köitmise kursused läbimata.
Kuna mul olid oma raamatu köitmisel oma nõuded, siis ei jäänud mul muud üle

kui googeldada ja järjest läbi vaadata erinevaid raamatu/märkmiku köitmise

videod You Tubeist, kuni ma endale selle õige leidsin.
Ja leidsingi lõpuks

Raamatu sisuks saavad minu ideed, kavandid ja lõpuks ka teostuse kirjeldus
Raamatu mõõtudeks on A5, paksus on 1,5cm ja lehti on raamatus 106 (lehekülgi siis 212 )

Algus on tehtud raamatu näol, selline minu päris oma esimene raamat saigi…

Sellel on küll mõningad puudused aga järgmise teen juba paremini!

Esimene vasikas läheb ikka aia taha

Aitäh Susale mõnusa koostegemise idee ja vedamise eest,

ilma selleta ma ei oleks julgenud proovidagi!

Säärepael!

Käisin teisipäeval 24.augustil vööde/paelte 

(kõlavöö, kirivöö, võrkvöö, säärepaelad) koolitusel.

 Vööde tegemist nägime ja teooriat kuulsime aga kududa ei 

olnud aega seega nuusutasin ainult natuke neid tehnikaid.

Proovisime praktiliselt ainult säärepaela.

Sain just valmis esimese oma punutud säärepaela.

Pean tunnistama, et alguses tundus selle punumine mulle ülejõu käivat.
Aga sain hakkama, kuigi pael on väga ebaühtlase laiusega – laineline.
Teised tegid seal koolitusel kahe värviga (16 lõngaga) paelad,

aga mina tahtsin kolme värvilist (24 lõngaga) ja selle ma saingi.

Sama paela õpetas Sokike punuma ka Muhus aga mind ei olenud õpetamise hetkel kohal.

Niipaalju tean, et see pael peaks olema täiskalasabakirjas

 labaselt põimitud pael – oskajad parandage kui vaja

Pikkust on säärepaelal 78cm + aas ja narmad, laiust on keskmiselt 3,5 cm

Säärepaelad
Säärepaelu kandsid nii naised kui mehed põlve alla seotuna. Naistel jäid nad seeliku varju.

Meestel hoidsid paelad üleval nii sukki kui ka ühtlasi kinnitasid põlvpükste sääreotsad.

Otstes tuttidega varustatult olid nad samas värvikaks rõivastuse lisandiks.

Põimitud säärepaelad olid Eestis üldlevinud,

 kootud paelu kasutati peamiselt saartel ja Võrumaal Räpina kihelkonnas.

Neid tehti värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt põimides,

tulemuseks vastavalt iseloomulik kalasabakiri või ruuduline kiri.

Üldisemad olid labaselt põimitud säärepaelad, toimselt tehti neid Lääne- ja Kagu-Eestis.

Vilditud mobiilikott iseendale!

Täna on puhtalt käsitöine postitus

Asi sai alguse sellest, et mu vana telefon lakkas töötamast ja mu kallis kaasa muretses kiiremas korras mulle uue telefoni.

 Muidugi vajas uus telefon endale vahvat ja turvalist kodu, et kauaks minu seltsi jääda.

Mõtlesin kaua, et missugune uus mobiili kodu peaks olema?

Lähtusin oma vajadustest ja otsustasin, et vildin telefonile kodu, kuna kaelas mulle telefoni kanda ei meeldi

 ja tööjuures ei viitsi ma terve päev käekotti kaasas kanda, tahan mugavust.

 Kõige mugavamaks osutus pükste rihma trippide külge 

kinnitatav karabiiniga kott.

Otsustasin, et teen sellise koti, mis on tripi küljest lihtsalt eemaldatav

 ja turvaline telefonile kui see seal kõlgub

Telefoni roosa värvus dikteeris koti värvivaliku 

(kodus oli olemas punane, must ja tumelilla vill), mis osutus punase kasuks.

Et asjale efekti anda lisasin kotile Triine antud siidiniiti. Aitäh Triine!

Komponendid koos asusin viltima, lõikasin sobiva ava, venitasin koti telefoni peale vormi

ja hakkasin mõtlema, mis moodi ma kotiava küll kinnitan.

Ei läinudki kaua kõigest 24h, et välja mõelda koti kinnitus.

Nüüd kui mõte oli olemas – vaja ainult tegutsema hakata…otsisin oma fimo kodinad välja.

 Punane ja valge fimo näppu, pastamasin ka – voolima, ahju ja valmis ta saigi.

Punane kummipael oli ka olemas, mille külge kaks ovaalset nupsu kinnitada,

et oleks millest kinni võtta kui kotist keegi rääkimist nõuab… 

Siin ta ongi, armas ja täiesti oma

IT Suvepäevad Muhus!

Meil oli Muhus väga tore! Seltskond oli imeline.
Aeg lendas nii kiirelt, et ei jõudnud kohapeal väga palju pilte teha.

Mina panin suurema rõhu rahvariiete ja Muhutikandi pildistamisele.
Videosid tegin ka, kui aega rohkem vaatan läbi ja mõne lõigu ehk panen ülessegi
Esimesel päeval olime me Ehalille ja Pisi-Pisiga esimesed, kes Aki kämpingus kohal olid.

Kuna kedagi ei olnud, siis suundusime Liivale käsitööpoodi kupongide järele,

muidugi sai sealt muudki kaasa haaratud, nagu lõngad ja villane tikkimisriie. Tunnike läks ära.

Suundusime tagasi Aki kämpingusse, seal ootas juba ees meid Sokike.

Ega me aega raisanud kompsud välja ja pesulõksude maalimine võis alata  Kell oli 12.30…13.00 paiku
Me jõudsime juba päris hulk aega maalida kui alles ülejäänud rahvas kogunema hakkas, igaljuhul oli põnev ootamine

Ja nii ta edasi läkski… Edasi saab ülevaate piltidelt.

Niisiis sai pesulõkse maalitud Sokikese juhendamisel, teised jõudsid ka kohale…

 

Sellised pulgad valmisid minul, esimese ja viimase pesulõksu maalis minu kaasa

 

Muhu Rahvariiete moedemonstratsioon

 

 

Muhu tikandi õpetaja tikitud töö (uhhh…kodus avastasin, et töötoast ei jõudnudki pilte teha kuna olin ilmselt tikkimisega nii hoos )

Muhu muuseumi külastus

Ühispilt J. Smuuli kuju juures

Nüüd jään lootma, et keegi usinam jutustaja paneb kirja põnevamat sealsest elust olust, mis me läbi elasime  

Meile igaljuhul meeldis teiega väga armsad Isetegijad, kohtumiseni järgmisel korral!

Suured tänud Sokikesele organiseerimise, Aki kämpingule majutuse ja IT rahvale mõnusa seltskonna eest!